Ma pole jaanuari algusest saati kordagi Pythonit lahti teinud ning tulemused on näha - või noh, ei ole, sest iga reaga suudan ma teha kolm viga. Õnneks tegin ma eelmise semestri programmeerimise projektiks ka arvutimängu ning kõik on tuttav ja umbes tunniga on asi jälle käpas.
Olen valmis kirjutanud koodijupid, mis loovad mänguakna ning joonistanud algelise mänguakna tausta, et katsetada, kuidas mäng jookseb. Algne versioon lugemise suunast on valminud ning esimesed pildid ilmuvad juba ekraanile. Mänguakna suuruseks on 800x500 pikslit ning piltide suuruseks olen otsustanud jätta 300x300. Nii mahuvad kaks pilti täpselt ekraanile nii, et igast äärest ja ka teineteisest jääb piisav vahe.
Klikkides ühele piltidest liigub mäng hetkel automaatselt edasi järgmise sõna ning pildipaari juurde. Puudub skoorilugemine ning mängija ei saa tagasisidet, kas tema valitud pilt oli õige või mitte. Mõlemad täiustused lisanduvad programmile peagi. Homseks eesmärgiks on kuvada ekraanile ka täpitähtedega sõnad.
Kõige rohkem võttis aega sõnade nimekirja koostamine ning sõnadele vastavate piltide leidmine - hetkel on nimekirjas 68 sõna. Pildid on võetud Pixabay keskkonnast, kus on pildid, mida võib kasutada neile viitamata. Kõik pildid oli vaja muuta ka 300x300 suurusesse, mis haaras suure osa tänasest ajast, kuid nüüd on see tehtud ja edaspidi saan lihtsalt lasta vajalikke pilte ekraanile kuvada.
Lisan ka osalise pildi koodist, mida vormin mänguks. Ma ei tea, võib-olla olen imelik, aga minu meelest on arvutiprogrammide koodid imeilusad.
Sukeldun aknataga krabistava vihma saatel nüüd taas mängu juurde.
